Cliffs of Moher

Käisime 19. märtsil kogu suguvõsaga vaatamas Iirimaa ja ka maailma üht suurimat vaatamisväärsust Cliffs of Moher. Pettuda meil ei tulnud, sest 9 km pikk ja 200 meetrit kõrge pankrannik pakkus silmailu nii oma vaatelt, mis sealt avanes, kui ka oma ohtlike järsakute ja kaljurahnude poolest.

Cliffs of Moher on see koht, kus Iirimaa läänerannik kohtub Atlandi ookeaniga. Tänu vaiksele ja ilusale ilmale oli ookean rahulik - nagu suur sinine lina tõmmatud üle kaugeleulatuva horsondi. Alguses tundus see pisut petlik olevat, sest näis nagu vesi ei liigukski vaid ainult seisaks. Kuid vaadates pankrannikult alla kaljurahnude juurde, oli näha, missuguse jõuga vesi rahnudele tungis ja pärast vahutades tagasi valgus.

Tänu ilusale ja tuulevaiksele ilmale, oli Moheri kaljudel viibimine igati meeldiv. Et Cliffs of Moher on suur turismiobjekt, siis on osatud seda hästi ära kasutada. Nimelt oli külastajate tarvis rajatud spetsiaalsed trepid ja teed, mis kulgesid mööda kaljusid. Tänu sellele oli tõeliselt mugav ringi liikuda. Samuti oli rajatud igasuguseid turismipoode, kus müüdi igasugust huvitavat nodi, mis seostusid Iirimaaga ja Cliffs of Moheriga.

Hobifotograafe jagus. Seal võis näha tõeliseid oma ala entusiaste. Ma arvan, et kui keegi poleks neid jäginud, siis oleksid need inimesed vist isegi kalju serva peale rippuma läinud, et head pilti saada. Kuid ka Moher nõuab ohvreid ning mis parata, läbi aastate on sealt alla sadanud igasuguseid kangekaelseid, kes vaatamata keelusiltidele on läinud kaljuservale kaema ning siis suure taganttuulega 200 meetrit vabalangust pidanud tegema: Rest In Peace.

Teekond idarannikult läänerannikuni oli pikk. Edasi – tagasi sõitmiseks kulus 10 tundi. See oligi võib – olla, et ainuke miinus kogu reisi juures. Sõitsime läbi Waterfordi, Tipperary ja Limericki. Pealtnäha tundusid need linnad kõik üsnagi ühesugused olevat. Liiklemist raskendasi küllaltki kitsad teed, liiklusummikud ning suured kiiruspiirangud, mis mõnel maanteel tundusid küllatki tülikad olevat.

Kuid vaatamata pikale sõidule, oli õhtul koju jõudes tuju ikkagi hea ning kahetsust ei pidanud tundma. Sai ju elus esimest korda ookeani äha, erinevaid Iirimaa linnu ning suurt vaatamisväärsust Cliffs of Moheri.